1944. aasta. Purustatud linnade, tühjakspõlenud külade ja äreva maa painaja ning juba päris lähedalt kostuv sõdurisaabaste raske samm sunnib teele asuma viimasedki põgenikud. Juhtumisi ühte paati pääsenud on merel kui tilluke kogudus, pilgud pööratud üles, saatus sõltumas ainuüksi kõrgemast jõust. Sedamööda, kuidas kallas kaugeneb, kooruvad välja paatisattunute portreed, igaüks oma mõtiskluste ja meenutuste ning erineva elukogemusega. Kõik on teel tundmatusse. Kuigi keskne on küsimus riigi ja rahva kaotatud vabadusest, ei kõnele Gailit mitte ainult põgenemisteest, Eestist ja eestlastest, vaid püüab paatkonda sattunute sisekõneluste ja omavahelise vestluse kaudu kokku võtta inimest ja kristlust tervikuna. Romaan on valminud üsna vahetult peale põgenemist, kuigi ilmus esmakordselt alles 1951. aastal.